Lumehaldjas Sally

Oli laupäev. Väljas valitses imeilus talveilm:puud olid natuke härmas ja maad kattis pärlvalge lumi, mis sätendas päikese käes nagu kristall. Mõtlesin, et on parim aeg õue värske õhu kätte minna.
Pargis jalutades nägin mõned meetrid endast eemal valget tuvi, kes oleks valge lume tõttu peaaegu märkamatuks jäänud. Linnul olid ümmargused süsimustad silmad ja uhked tiivad. Tuvi ilu imetledes, märkasin ta seljas istumas pisikest kaunist tütarlast. Ta oli tõesti võrratult kaunis oma pikkade juuste ja lumehelvestega kaetud kleidis. Hiilisin tasasel sammul neile lähemale. Kuulasin vaikides tuvi ja neiu juttu pealt ja sain aru, et tegemist on lumehaldjas Sallyga, kellest on juttu ka minu unejuturaamatus.
Jooksin kiiresti tuppa tooma raamatut, et rohkem haldajtest teada saada. Raamat oli magamistoas kõrgel kapi otsas paremal nurgas. Kuna ma niisama kõrgustesse ei ulatanud, tõid ruttu tooli. Kui mahukas teos käte vahel, jooksin välja valget tuvi ja haldjat otsima. Äkki avanes raamat minu käte vahel tohutu pauguga nagu oleks lõvi või tiiger kedagi-midagi taga ajanud. Välkiirelt avanes raamat ja samas ka sulgus koheselt. Minu ees seisis seesama tütarlaps, keda ennist tuvi seljas nägin ja valas pisaraid. Pisarad olid väiksed kui kärbsel. Küsisin kaastundlikult ja õrna häälega:"Miks te nutate?" Tüdruk ei vastanud, vaid häbenes ja jooksis suure lumise kuuse taha peitu. Ma järgnesin kannatlikult talle ning kuulsin puu tagant tasast appihüüdu. Õnnetu haldjas oli oma saapakese paksu lume sisse kaotanud. Ma aitasin Sallyl jalanõud otsida, mille leidmine paksu ja koheva lume seest osutus muidugi väga raskeks tegevuseks. Võtsin pisikese haldajakese ettevaatlikult lumelt ja panin oma põue sooja, et ta ei külmetuks.
Teel koju rääkis Sally, miks ta pisaraid valas- ta armas valge tuvi oli kaduma läinud. Lohutasin väikest haldajat nii nagu oskasin. Õhtul tegin talle tühja tikutopsi sisse pehme aseme. Kui tütarlaps oli uinunud, läksin tuvi otsima. Otsisin ja otsisin, kuni leidsingi ta suure raagus puu okste vahelt magamas. Toimetasin ka linnu oma koju, Sally kõrvale, et tal oleks hea soe puhata. Peale selliseid seiklusi arvasin, et ka mul on aeg magama heita.
Hommikul silmi avades märkasin, et voodike on tühi. Tuvi ja haldjas olid läinud, ainult imepisikeste tähtega kirjake oli jäetud. Lugesin luubi abil: "Aitäh kõige eest! Eriti rõõmus olin, kui nägin hommikul oma kõrval tuvi. Aitäh, et vaeva nägid! Sinu haldjas Sally, tuvi Tots ka loomulikult.
Olin natuke kurb, aga sain aru, et võib-olla nad ei tahtnud end inimestele paljastada. Aga võibolla kohtusin ma nendega , sest nad kukkusid raamatust välja? Miks raamat avanes, jääbki saladuseks.

Ditra