Tuulevaikne sügishommik tervitab meid õrna uduvihmaga. Õnneks soosib ilm heatahtlikult meie ettevõtmist- uurida mererannikut, paekallast, läbida nii tuttavaid kui veel avastamata metsaradu… Mis muudkui bussi ja Muraste poole teele! Seekord on meid eriti palju, sest kutsusime kaasa ka „naabrid“ 1.a klassist. Rajad- mõistagi- saavad erineva pikkuse ja raskusastmega olema.
Ja taas ootab meid ees oma töösse sügavalt pühendunud ja kirglikult loodust armastav inimene- Mariliisi isa. Riburada järgneme talle mere äärde. Kes ühtegi sõna ja fakti ei taha grupijuhi jutust kaotada, on koondunud tema ümber; need kes soovivad ise rohkem uurida ja läbi erinevate meelte ümbritsevat maailma tunnetada, on ühe hoobiga jalgupidi vees, mõned kivikesed löövad lupsu… Taamal kaob uduvines silmapiiri taha üksik laev, laululuiged klõbistavad oma tiibu ja toovad kuuldavale võimsad , kuid pisut nukrad meloodiad…
Rannast loodusaardeid korjates saab iga leid ka Mariliisi isa poolt tuvastatud ning pika ja huvitava legendi juurde. Kõige pilkupüüdvamateks osutusid siiski laintest eriilmeliseks uhutud kivid. Kivid, mille abil sündis ka meie klassi omanäoline orkester. Loovad õpilased hakkasid pakkuma leidlikke võimalusi, mida kividega teha saab. Ksenia leitud kivike oli justkui Tuhkatriinu kadunud kingake...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar