Headus ja Kurjus

Elas kord ühes linnas lõbus Headus ja sünge Kurjus. Neil olid erinevad tegevused. Headus kiitis ning aitas, aga Kurjus lõi ning narritas.
Ühel päeval mõtlesid nad, et igav on alati ühte ja sama asja teha. Nad otsutasid minna jalutama, kuid põrkasid kokku. "Kuule, sa väike könn, sind ma just otsisingi, "ütles Kurjus. Headus aga vabandas kokkupõrke pärast, nind siis hakkasid nad rääkima üksteisele, kui igav neil on. Lõpuks otsutasin nad, et vahetavad tegevused ära, kuid avastasid, et see on päris raske. "Löömine on nii kurb tegevus, "ütles Headus, "see paneb mu südame nutma." Kurjus aga pahandas:"Kiitmine on nii nõme värk ja abistamine on veel nõmedam!" Nad leidsid, et nende vana eluviis on kõige parem ja jätkasid oma endist elu.
/Mia Simona/

Elasid kord Headus ja Kurjus. Nad olid õde ja vend. Üks laastas alailma ja teine taastas seda kõike alailma. Enamus inimesi arvab, et võiks olla ainult Headus. Kuid ei ole neid ometi ilma teineteiseta olemas. Kui oleks ainult Kurjus, poleks tal varsti enam midagi laastada. Kui oleks ainult headus, poleks tal midagi taastada.
/Melanie/

Headus oli helesinine, rõõmsameelne, trallis palju ja hoolis teistest. Kurjus oli mudane, õel, okkaline ja kade.
Ükskord põrkasid nad oma teel kokku, hakkasid veerema ja naginal kaklema. Kurjus sai sinist värvi näkku ja Headus sai okkaid ninna. Lõpuks tegi Headus ettepaneku sõpradeks saada.
/Sten-Markus/