Mariliisi näidend

LIBLIKA UUED SÕBRAD

Autor: Mariliis Kalda

Tegelased: liblikas, 2 kiili, ussike Jussike, jutustaja, siil, must lammas, öökull, lepatriinu.

JUTUSTAJA: Ühel ilusal päeval, kui suvi oli vaid ühe päeva kaugusel, lendas õues üks ilus liblikas.
(liblikas lendleb lava tagant lavale ja hakkab rääkima)
LIBLIKAS: Oi, kui ilus päev: päike paistab, linnud laulavad ja mina lendan oma imeilusate tiibadega.
JUTUSTAJA: Liblikas lendles ja lendles ning rääkis kõigile oma ilusatest tiibadest.
Varsti oli ta rääkinud uudist kõigile, kes Lepakülas elavad. Liblika väsis peagi , heitis ühele ilusale õienupule magama. Mööda juhtus lendama öökull.
ÖÖKULL: Uuuu –uuuu, mis sa siin magad, ärka üles ja mine koju enne, kui siil sind kätte saab ja oma teravate okastega torkima hakkab!
ÖÖKULL: Uuuuu, ärka üles,a eg saab otsa!
JUTUSTAJA: Aga liblikas ei ärganud öökulli kõva ulgumise peale üles. Öökull otsutas, et viib ise lepatriinu koju.
ÖÖKULL: Ma saaksin ta ju koju viia, kuid ma ei tea, kus ta. Pean liblika käest küsima ! Uuuu, kas sa kuuled mind? Kus sa elad?
LIBLIKAS: Aaaaaah! Tere hommikust härra….aaaa
ÖÖKULL: Lihtsalt öökull.
LIBLIKAS: Olgu ,te meenutate mulle ühte multikat, mis ma nägin ja seal oli üks väljavenitatud silmadega orav!
ÖÖKULL: Oolgu siis. Igatahes nagu ma ütlesin, sa pead ruttu koju lendama!
LIBLIKAS: Miks?
ÖÖKULL: Seepärast muidugi, et siil tuleb ja torgib sind hästi valusasti oma okastega! Nüüd lenda! Lenda! Kiiresti.
1.
JUTUSTAJA: Liblikal tuli hirm peale ja ta lendas nii kiiresti, kui suutis .Järsku põrkas ta kokku lepatriinuga.
LEPATRIINU: Kuule, sa võiksid ikka vaadata ka, kuhu sa lendad!
(ütleb lepatriinu vihaselt ja katsub oma pead)
LEPATRIINU:….Oi, kui ilusad tiivad sul on.
LIBLIKAS: Aitäh, sinul on ka nii ilusad tiivad, nii punased ja täpilised….. üks, kaks, kolm, neli. viis. kuus, seitse! Sul on seitse täppi.
LEPATRIINU: Aitäh sulle ka komplimendi eest! Ja selle eest ka, et sa mu täpid ära lugesid.
LIBLIKAS: Pole tänu väärt! Kuule, aga ma ei saanudki sinu nime teada.
LEPATRIINU: Mina olen lepatriinu. aga sina?
LIBLIKAS: Olen liblikas. aga ma pean nüüd kiiresti koju lendama, et siil mind oma teravate okastega torkima ei hakkaks.
LEPATRIINU: Aaaaaa.. väga kahju. aga võibolla homme kohtume, eks ju???
LIBLIKAS: Noh, eks ikka kohtume. Nägemiseni lepatriinu!
LEPATRIINU: Nägemiseni liblikas!
(lepatriinu lendab lava taha)
JUTUSTAJA: Liblikas proovib nüüd koju lennata, veel kiiremini kui varem, aga jälle põrkab ta kokku kellegagi…..
1.KIIL:Kuhu sa niimoodi kiirustad?
LIBLIKAS :Koju!
2.KIIL:Aga sa ei tohiks niimoodi kiirustada, muidu teed sa oma kaunid tiivad veel katki!
LIBLIKAS: Olgu-olgu!.
(kiilid tantsivad)
LIBLIKAS: Mida te siin hüppate ja keksite?
KIILID KOORIS: Me harjutame oma uut tantsu!
LIBLIKAS: Oh, lahe, kas te saaksite mulle tantsida??? Paaaaaluuun!!!
KIILID KOORIS: No, olgu pealegi.
(kiilid tantsivad oma tantsu ära)
2.KIIL:Noh, kas meeldis?
LIBLIKAS: Jah, väga see oli maailma kõige lahedam tants!
KIILID KOORIS: Aitäh sulle, sa oled väga lahke!
LIBLIKAS: Pole tänu väärt! Aga mis teie nimed on? Mina olen liblikas.
KIILID KOORIS: Me oleme kiilid!
LIBLIKAS: Oli meeldiv teiega kohtuda, aga ma pean minema nüüd koju.
1.KIIL:Miks?
LIBLIKAS: See on pikk jutt, pole praegu aega seletada, ma pean lendama, nägemiseni! 2.
KIILID KOORIS: Nägemiseni!
JUTUSTAJA: Liblikas lendas edasi , kohates abivajavat ussikest.
LIBLIKAS: Tere!
USSIKE -JUSSIKE: Tere!
LIBLIKAS: Miks sa siin all roomad, kas sul on midagi juhtunud, vajad sa abi?
USSIKE JUSSIKE: Tegelikult jah… mul on vaja see leht panna oma kodu katuseks ,aga raske on seda üksi tõsta!
LIBLIKAS: Oh, ma aitan sind!
LIBLIKAS: Kas nii??
USSIKE JUSSIKE: Jah täpselt nii!
LIBLIKAS: Oli tore et ma sind aidata sain, aga pean
nüüd tõesti koju ruttama.
USSIKE JUSSIKE: Miks?
LIBLIKAS: …et siil mind oma teravate okastega torkima ei hakkaks!
USSIKE JUSSIKE: Aga mis sinu nimi on? Sul on nii ilusad tiivad!
LIBLIKAS: Ma olen liblikas ja aitäh! Aga sina oskad nii osavalt roomata!
USSIKE JUSSIKE: Aitäh sulle ka! Muide, minu nimi on ussike Jussike.
LIBLIKAS: Oli meeldiv sinuga tutvuda, aga ma pean nüüd tõesti minema! Nägemist!
USSIKE JUSSIKE: Nägemist! Aitäh maja eest ka!
(hüüab ussike tagant järgi)
JUTUSTAJA: Liblikas lendab kodu poole . Äkki märkab ta maas midagi musta, ta mõtles et see on mingi kivi. Lähemale astudes tundus liblikale , et tegemist on põõsaga. Kui ta läks veel lähemale, tundus, et tegemist on mingi salapärase loomaga.
LIBLIKAS: Tere!
JUTUSTAJA: Kuid olevus ei vastanud.
LIBLIKAS: Tere! Kes sa oled?
(ütles liblikas valjemalt)
MUST LAMMAS: Määääää äära karju ma kuulen sind niikuiinii!
LIBLIKAS: Olgu, aga kes sa ikkagi oled?
MUST LAMMAS: Mina olen lammas.
LIBLIKAS: Häh nalja teed või?
MUST LAMMAS: Ei tee!
LIBLIKAS: Aga lambad on ju valged, mitte mustad.
MUST LAMMAS: Lambaid võib olla musti või valgeid.
LIBLIKAS: Aaaa, seda ma ei teadnudki!
MUST LAMMAS: No, nüüd tead.
LIBLIKAS: Oli meeldiv tutvuda sinuga, lammas, kuid ma pean nüüd koju minema, et siil mind oma teravate okastega torkima ei hakkaks!
MUST LAMMAS : Ka sinuga oli tore tutvuda .Nägemiseni, liblikas!
LIBLIKAS: Kuule, kust sa mu nime tead? 3.
MUST LAMMAS: Seda on ju näha, et sa liblikas oled, sul on ju nii ilusad tiivad.
LIBLIKAS: Aitäh!
MUST LAMMAS: Pole tänu väärt!
LIBLIKAS: Nägemiseni!
MUST LAMMAS: Nägemiseni!
JUTUSTAJA: Nüüd lendas liblikas tõelise hirmuga koju, sest ta oli juba nii palju aega sõpradega rääkides raisanud .Ta arvas, et jääb hiljaks. Kuid järsku juhtus midagi väga ootamatut….
LIBLIKAS: Appiii !
JUTUSTAJA: Liblikas põrkas kokku siiliga.
SIIL: Mis sa siin karjud?
LIBLIKAS: Aga sa oled ju siil!
(ütles liblikas väriseva häälega)
LIBLIKAS: Appiii ,palun ära torgi mind oma okastega, ma palun sind!!!
(ütles liblikas põlvedel)
SIIL: Millest sa räägid? Miks sa arvad, et ma sind või sinu imeilusaid tiibu torkima ei hakkan!
LIBLIKAS: Aga öökull ütles, et sa minuga nii teed!
SIIL: Ei, mina ei ole kunagi kedagi torkinud. See öökull on üks suur valevorst, teda ei usu keegi siin Lepakülas.
LIBLIKAS: Aga miks sul need okkad siis seljas on?
SIIL: Sellepärast, et ma vaenlaste käest haiget ei saaks.
LIBLIKAS: Olgu, seda öökulli ma ei usu enam iialgi.
SIIL: Ära usu jah.
LIBLIKAS: Nii naljaks, et ma ilmaasjata pabistasin, nüüd on mul hoopis üks uus sõber juures. Sõbrad, tulge , laulame toreda suvelaulu.
(Kõik tulevad lavale poolkaarde, liblikas keskel, siis teeme kummarduse ja laulame lõpulaulu)
Lõpulaul
4.
SUVELAUL

LENDAN MA LENDAN MA
TÄNAVAL TUVISTEL.
RÄNDAN MA RÄNDAN MA
PUISTEEL SUVISEL.
LINDUDE LAULUST MUL HING VEIDI VALUS ON,
LILLEDE PILLERKAAR KÕIKJAL MUL JALUS ON.

AH ET KES OLEN? EKS SUVI KES MUU
TANTSUSED JALAD JA NAERUNE SUU.
AH ET KES OLEN? EKS SUVI KES MUU
TANTSUSED JALAD JA NAERUNE SUU.

LENDAN MA LENDAN MA
TÄNAVAL TUVISEL.
RÄNDAN MA RÄNDAN MA
PUIESTEEL SUVISEL.
IGASSE HOOVI MA TAHAKSIN PÕIGATA,
POISSE JA TÜDRUKUID MÄNGIMA HÕIGATA.

AH ET KES OLEN? EKS SUVI KES MUU
TANTSUSED JALAD JA NAERUNE SUU.
AH ET KES OLEN? EKS SUVI KES MUU
TANTSUSED JALAD JA NAERUNE SUU.

LÕPP!